Uudised

Rohkem pilte

Meelis Kall: „Kuldseid käsi mul ei ole, ma olen asjaajaja“

Autor: Kairit Prits

Kui oleksime läbi kristallkuuli vaadanud tulevikku umbes 22 aastat tagasi, mil Haana Zuba-Reinsalu Luua Metsanduskooli direktori toolile istus, siis oleks võinud arvata, et noorest Meelis Kallist saab näiteks kehalise kasvatuse õpetaja. Täna on aga just Meelis see, kes metsamasinaõppe üksuse juhi ameti pausile on pannud ning kolmeks kuuks vallutanud Luua Metsanduskooli direktori kabineti. Kuidas pöördus spordilemb metsanduse poole ning mis mees see Meelis õieti on?

 

Kohusetundlik ja konkreetne

Meelis iseloomustab ennast kohusetundliku, detailse ja pedantsena, kuid on kaksiku tähemärgi all sündinule omaselt teise põse poolt vaadates mingites asjades väga loov. Teda tundvad inimesed ütlevad, et ta on rahulik, kuid mehe enda sõnul lähedased inimesed teda rahulikuks ei pea. Kahe väikese lapse isana on tal Luuale jõudes sageli selja taga ööd, mil on tulnud mitmeid kordi ärgata ning väikeste laste vanemad teavad, et unetus jätab oma jälje ka käitumisele.

 

Meelis tõdeb, et on aja jooksul muutunud konkreetsemaks, mida mõnikord tunnetatakse ülbusena - ometi on ta ise arvamusel, et konkreetsus ja täpsus on tingitud pigem ajanappusest. Juhina peab ta oma motoks just inimliku ja mõistliku suhtlemise kaudu leida igale probleemile lahendus!
 

Ettevõtlikku suhtumist Alatskivi vahel sirgunud Meelisel jagub – juba noorena osales ta ettevõtmises, mida nad ise nimetasid  „poisteklubiks“. Korrastati Alatskivi lossi parki, koristati pööninguid, tassiti küttepuid, lammutati ning lõpuks oli Meelis juba juhendaja nendele töölistele, kes paigaldasid Alatskivi lossi madalamat osa veel tänagi katvaid katusekive.

 

Spordist metsani

Noorena oli ta eelkõige väga sportlik ning erialavaliku ees seistes oleks loogiline valik olnud kehakultuur. „Ma ei näinud end kehalise kasvatuse õpetajana, aga muid valikuid toona kehakultuuri lõpetajatel väga ei olnud – täna on see valik õnneks oluliselt laiem alates treenerist, spordijuhist kuni spordipsühholoogia või -teaduseni välja. Olen palju teinud nii sporti, kuid lapsest saati viibinud kogu aeg ka looduses. Enne metsandusse jõudmist õppisin ka Sisekaitseakadeemias, kuid kahe aasta järel esimese etapi läbimisel tundsin, et see pole päris minu valdkond. Soovisin saada kõrgharidust ning läksin risti vastu kõikide ootustele metsandusse - käisin metsatööstuse õppekaval läbi nii bakalaureuseõppe kui metsamajanduse magistrantuuri,“ jutustab Meelis. Osa magistriõpingutest läbis ta ka Norras, sest soovis koguda vajalikku teavet oma magistritöö jaoks.

 

Pärast lõpetamist selgus, et magistriharidusega noori, kellel polnud sektoris tutvusi ja tööalaseid kogemusi, ei olnud Meelise hinnangul kellelegi vaja: „Saan Luual töötades tagantjärele aru, et  loomulik protsess oleks minna siit, Luua Metsanduskoolist, edasi maaülikooli või siis käia maaülikooli õpingute perioodil vahepeal praktilist metsandusõpet saamas, sest metsandus on väga praktiline eriala ja töömaailm ootab neid noori inimesi, kellel on lisaks teooria teadmistele ka praktilised oskused.“ Pärast seiklusi erasektoris jõudis Meelis Luua Metsanduskooli metsamasinaõppe üksuse juhiks ning on nüüd alates 8. jaanuarist asendanud koolijuhti.

 

Pingemaandus jõusaalist

„Sporti olen teinud läbi elu, aga suured rahvaüritused mulle ei meeldi: näiteks maratonil või triatlonil ei ole ma kunagi käinud, ma saan üksi edukalt trenni tehtud ja mul ei ole vaja suures karjas võistlusele tormata,“ jutustab Meelis sellest, kuidas ta on valmis ise endale seatud eesmärkide suunas liikuma.

 

Meelis maandabki end täna pigem lastega mürades või nädalavahetusel perega midagi vahvat vabas õhus ette võttes. Kahe väikese lapse isana võtavadki väikesed mürgeldajad enamiku tähelepanu tema tööst vabal ajal, kuid spordimehe hing kisub ka füüsiliselt aktiivne olema ning sellest aastast alates on Meelis võtnud taas aega endale ning käib regulaarselt jõusaalis.

 

Kuna tööalaselt tuleb palju uuringuid, dokumente ja seadusandlust lugeda, siis ilukirjandust Meelis ei loe, küll aga võtab ta vahel ette mõne enesetäiendamise või juhtimisalase raamatu, mis annavad kohe mõne tööriista. Rohkem meeldib talle vaadata dokumentaale, siin eelistab ta loodusteemalisi ning neid, mis kajastavad viimasel ajal maailmas toimuvaid sündmusi.

 

Metsamehelt ei saa küsimata jätta, mis puuga Meelis end võrdleb: „Mulle on elu aeg meeldinud harilik tamm, aga olen ajaga järjest rohkem läinud hariliku männi usku. Minu õppejõu Eino Laasi lemmikpuu oli harilik mänd ja ma ei saanud terve kooliaja aru, miks küll. Nüüd hakkan vanusega aru saama, mis on hariliku männi väärtus. Kasvab nii ilusas metsas kui rannikul liiva sees, kus teda ründab igast küljest marutuul ja jäine vihm. Ning kui mõni üksik puu kusagil metsa või tee ääres kasvab, on ta oma erilise kujuga „isekaunis“. Ta on sitke, saab hakkama, peab vastu. Nagu eestlane.“, võtab Meelis tabavalt enda olemuse kokku.

 

 

8 fakti Meelisest:

  1. On lisaks metsandusele õppinud ka politseinikuks ning võiks töötada ka massöörina.
  2. Laulis kooliajal aktustel ja jõulupidudel, on õppinud ka klaverit - täna klimberdab kodus enda ja laste rõõmuks.
  3. Tegi veel mõned aastad tagasi vabalt ära 100 kätekõverdust ja 20 lõuatõmmet.
  4. Kuulub eelmisest aastast Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhatusse.
  5. On töötanud ehitusel, maadlustreenerina, spordipoes müüjana, spoonitööstuses ning inkassofirma juhina.
  6. Käib kevadeti nabani meres tuulehaugi püüdmas.
  7. Meelis on maailmameister – saavutus tuli Eesti Indiaca seeniornaiskonna treenerina.
  8. Kui Meelise elu oleks film, siis oleks see ulmedraama ning peaosa mängiks Gillian Murphy, kellega sarnanemist on tema puhul välja toodud.

     
Allikas: Fotod Luua Metsanduskooli arhiivist ja Meelise erakogust