Uudised

Ivo kirjeldab end kui natuke laiska ja natuke edevat meest, kuid suudab laiskuse muuta oma tugevuseks. „Ma olen nii laisk, et ma ei viitsi mõttetut tööd teha, seepärast mõtlen lahenduse välja,“ ütleb ta naljatades. Kolleegid toovad tema iseloomustamiseks välja sõnu „korraarmastus“ ning „pedantne täpsus“, kuid rõhutatakse sedagi, et Ivole saab kindel olla, temaga julgeks luurele minna ning ta ei tiku ise esiplaanile, ehkki teda on 2-meetrise pikkuse tõttu võimatu mitte märgata.

Mets on olnud Ivo elu osa juba lapsepõlvest saadik. Nüüdseks on Ivo osa sellest, kuidas Luua Metsanduskoolis õpetatakse tulevasi metsamasina operaatoreid - tema töö on selgeks teha, kuidas metsamasinaid hooldada ning remontida, kuid aegajalt leiab teda ka metsast, kus ta annab tulevastele metsamasinajuhtidele edasi oma kogemusi õigeteks töövõteteks ja -meetoditeks.

Mets kui elustiil

Rohkemaid valikuid, kui Luuale metsandust õppima minna, Ivol pärast põhikooli peast läbi ei käinud.  „Minu isa on sõna otseses mõttes metsas sündinud, metsavenna peres. See tähendab, et minu isal ei olnud võimalik õppida ega ka mujale kolida, kuid metsas käis ta sageli ning olen koos isaga lapsest peale metsas jõlkunud,“ meenutab Ivo. „Viie-kuue aastasena on mul meeles, kuidas võtsime metsa jupi Lastevorsti kaasa, tegime lõkke üles ning isa vestis männikoorest väikese vesiratta, mida siis seal kraavi peal imetlesin“. Kuna ta maast madalast isaga pidevalt metsas käis ning kodu ümbruses Vändra kandis oli hulk metsi ja tugevaid metskondi, kus töötamine oli toona väga kindel ja metsnik auväärt amet, siis oli metsandus talle ka motiveeriv valik.

Kui ta Luua kooli lõpetas, oli metsanduses toimunud reform ning metsnike kohti kõvasti vähendatud: „Sõitsin siis metskondi läbi ja kusagil tööd ei olnud. Olin Jõgevamaal ja mõtlesin, et sõidan Luualt ka läbi  ja vaatan, kuidas „vanadel õpsidel“ läheb – lõpetamisest oli ju hästi palju möödas, tervelt kaks ja pool kuud. Sain juhuslikult Tõnu Ellerilt nööbist kinni ja küsisin möödaminnes igasugu tagamõtteta, et ega Luual mingit tööd ei ole. Kuna telefone toona igas peres polnud, siis nädala pärast oli emal õhtul töölt tulles kodus ootamas sõnum, et Luua koolist helistati, las poiss läheb kohale, midagi leiab! Ega nolki keegi õpetama võtnud, sain esmalt autogaraaži tööle,“ meenutab Ivo Luuale tagasi jõudmise lugu.

Tegelikult oleks Ivo võinud olla hoopis korvpallur, sest käis ühe aasta põhikooli ajal ka spordikoolis: „Minust prooviti teha tippkorvpallurit, aga ei tulnud välja. Toonased treeningmeetodid olid julmad ning kõik käis koos verega – üks rumal vigastus tõmbas mul motivatsiooni nii maha, et tegin oma kevadised lõpueksamid vanas maakoolis ning tulin kõmm! Luuale ära“. See vigastus vajutas nii tugeva pitseri, et Ivole ei pakkunud sport tükk aega mingit pinget ning alles nüüd, kui üks tütardest rõõmu ja hingega korvpalli mängib, pani ta koju korvi üles, et tütrega nädalavahetusel koos mõnuga palli loopida.

Metsamasinate instruktoriks saamine rullub lahti hetkest, kui Luuale tuli esimene metsamasin. Ivo mäletab seda kui eilset päeva ja räägib põlevate silmadega: „Ujusin noore tehnikahuvilisena kohe külje alla ja küsisin, kas saab ka proovida. Sealt see siis lahti läks: sain masinale käe külge ning lõpuks masina peale tööle. Mingi aeg hakati mõtlema, et võiks forvarderijuhte ka  Luual õpetada ning mind koos ühe kolleegiga suunati Soome metsamasina hingeelu õppima.“

Võib öelda, et Soome minek oli elumuutev kogemus, millele nooruslik uljus kindlasti kaasa aitas. Ivo küsis nädal enne Soome minekut Aino Mölderi käest vestmiku ning õppis sealt ära olulised sõnad: „aitäh“, „palun“,  „tere“ ja „head aega“, tõmbas rinna kummi ning suundus naaberriiki õppima. Soome kogemustest oli õppe käivitamisel palju abi, sest sajandivahetusel oli esimene kursus Luuale sisse võetud ning Ivo instruktorina metsas neid koolitamas. Kuigi ta on teinud paariaastaseid kõrvalepõikeid erasektorisse ning töötanud erinevate metsamasinate peal, on ta Luuale tagasi jõudnud ning enim paelub teda siiski võimalus uut põlvkonda õpetada.

Õpetamise moto: „Saagu parem!“

„Mulle meeldib juunikuu, kui äsja kutse saanud mehed lähevad uhkusega tööturule. Ning kui näed neid veel paar aastat hiljem ja nad räägivad, mis masinate peal ja kuidas töötavad, siis see annab kõvasti tagasi,“ selgitab Ivo õpetamistöö motivaatoreid. „Ma panen tähele, et ma ei mõtle ennast siin sama vanaks, kui mulle passist vastu vaatab. Olen noorte inimestega koos ja ise ka nagu kogu aeg noor edasi – see on hea tunne ning sellest keskkonnast saadav inspiratsioon. Kas see nüüd igavesti elada aitab, aga natuke ikka rohkem,“ ütleb ta lootusrikkalt naljatledes.

Tõsinedes lisab aga kohe: „Saan olla protsessi juures, et saata Eesti metsa tööle teadlikke noori inimesi, kes suudavad metsa jätkusuutlikult majandada – see on tänapäeva A ja O. Olen juba ligi 30 aastat metsanduses sees olnud, siis olen näinud ka seda katsetamist, mil kõik tegid, kuidas oskasid  - tootlikkusele, ergonoomikale ja efektiivsusele suurt tähelepanu ei pööratud. Kõik oli veidi nagu loterii, vahetati nii operaatoreid kui masinaid. Nüüd õpetamegi juba koolis seda, kuidas vähemaga saada rohkem – et kõik tegevused oleksid ikka läbimõeldud, efektiivsed ja nii inimene kui keskkond hoitud“.

Suureks abiks õppeprotsessis ongi ettevõtete tagasiside, sest Ivo teeb oma õpetamises järeldusi sellest, milliseid puudujääke näevad need, kelle juure eriala omandanud noored praktikale või tööle maanduvad. See annab teadmise, mida oleks vaja tänastele noortele senisest rohkem õpetada. Ivo meelest ongi see kutsehariduse eelis:  „Alati on ju olnud sell-õpipoiss-meister-süsteem, kus kutsehariduse praktiline pool püsib meistrite najal, kes annavad oskusi, sest teooriat saavad anda need, kel on teadmised just teadmiste edasi andmiseks. Metsamasinavaldkonnas on keeruline leida sellist valmisprofessionaali, kelles oleks ühtviisi tasemel praktilised oskused kui ka õpetamise metoodika – eks aeg peabki õpetama ja need tarkused andma,“ on ta veendunud.

Kutseoskuste lihvimisel on tema motoks „Saagu ta parem!“ - kutsemeisterlikkuse võistlustega on Ivo aastaid tegelenud ning naudib õpilaste vormi ajamist. „Vahel on saanud kutsevõistluste järel õpilastega mitteametlikult ka ise mõõtu võtta ja olen sama harjutuse läbi teinud. Ühe korra on õpilane mind võitnud ja küll on hea meel, et sa oled saanud õpilasele edasi anda need oskused ja teadmised, et olla parim. Teeme siin ju tooteid – kutsega lõpetavaid noori inimesi ning inimlikult tahad ju ikka, et see toode oleks parim!,“ filosofeerib Ivo aknast Vooremaa künkaid vaadates.

Eeskujud ja muutused

Oma kooliajale tagasi vaadates tõdeb Ivo, et muutunud on nii õppekavad kui õpilased. „Kui ma ise siin õppisin, siis oli teooria-praktika vahekord ehk 90:10, nüüd ma julgen öelda, et metsamasina osas on see juba 50:50. Isegi teooria tunnis vahel läheme metsamasina juurde, vaatame õpitut kohe õppevahendi peal ning vajadusel paneme käe külge, et seda kõike rakendada. Ka õpetajate seas on minu meelest rohkem praktikuid.“

„Olen vahel tagantjärele mõelnud oma õpetaja Uno Kase peale ja proovin olla samasugune eeskuju: kerge huumoriga õpilastega hakkama saada ning  võtta neid kui enda-suguseid, kui inimesi. Kui näen mõnd rumalust, siis heatahtlikult aasida. Mulle tundub, et kui suudad elust näiteid tuua ja sõbralik olla, siis suudad oma eriala ka paremini edasi anda. Tahaksin olla sarnane - et nad mind kuulaks ja usuks, mis ma räägin ning ma ei muutuks kunagi kalgiks ega üleolevaks,“ valgustab Ivo oma õpetajaks olemise mõtteid.  „Olen tänulik ka ühele oma õpetajale, kellega töötan täna samas üksuses –  Tõnu Ellerilt saan ka häid nippe meetoditeks, suhtlemiseks ning temaga mõtete vahetamisest vahel järgmiseks päevaks selguse“.

Õpilastes on toimunud aga suuremad muutused, eriti on näha seda nende õhtustes tegevustes, arvab Ivo ning jätkab tähendusrikkalt kelmikal toonil: „Kui meil omal ajal õhtuti õppimisest aega üle jäi… /ja pilgutab silma/, „siis olime kellegi ühikatoas koos, jalutasime kambakesti Luua ümbruse metsades ja teedel ringi ning ajasime lihtsalt juttu ja meil oli lõbus.“ Kindlasti on tegusid, millest vaikib ajalugu ning mida mustvalgelt lugemiseks ära trükkida ei saa, kuid Ivo mäletab, et küllap ka nemad mõne lollusega hakkama said: „Näiteks sai mõne koolivenna reformvoodile taburet alla sokutatud, et kui ta siis jooksuga tuleb ja voodisse hüppab, olgu tal siis hea „vedrutada“. Kambakesi sai ka ühikas kasvataja kalossid põranda külge kinni pandud. Magama sai minna ikka eelmise päeva sees – nüüd võtab ekraanist taastumine mõnel poisil hommikuti aga küllalt kaua aega,“ jagab ta tähelepanekuid, mis aja jooksul muutunud ja mis samaks on jäänud.

Kodurahu ja korraarmastus

Mõtteid mõtleb Ivo selgeks kodus, kus eristab selgelt pimedat ja valget perioodi: „Kui on pime periood, siis mu lemmiktegevus on tule ahju ja pliidi alla tegemine – kogu see protsess. Tule praksumine on palsam hingele. Ma ei pane mingit telekat ega raadiot mängima, sest tegelikult on päev otsa olnud palju müra. Kui valge aeg on, siis kasvatan maasikaid, viinamarju, kurke-tomateid, aedvilju. Mul on kodus oma väike puutöökoda, teen ajaviiteks mööblit – näiteks oma laste voodid on mul kõik enda tehtud. Ka on mul vana traktor, mis on peensusteni korras ja korralikult ära „ratsitud“. Nädalavahetusel majandan sageli ka Pärnumaal vanematekodus metsa,“ räägib Ivo tõdedes, et metsad, puit ja tehnika käivad temaga ka vabal ajal kaasas.

Ka pedantlik korraarmastus tuleb töölt koju kaasa. „Jah, ma tean alati, kus mingi asi on!,“ ütleb Ivo.  „Ma ise arvan, et see on diagnoos – kui ma näen, et laud ja kapp ei ole täisnurga all, siis ma kohe pean minema ja selle sirgeks nihutama. Võõras kohas kontrollin ennast ikka jubedalt, et seda mitte teha ja vaatan mujale.“  Poisse õpetades räägib ta neile ka, et tööl peab kõik korras olema, sest kui minnakse koolist töömaailma, kus ka teised samu vahendeid kasutavad, siis järgmisel päeval peavad olema asjad samas kohas leitavad. „Proovin neid ikka nakatada, et saab ka nii: on ju ilus, kui mutrivõtmed on suuremast väiksemani kõik järjekorras!,“ viskab Ivo oma kiiksudest teadlik olles selle üle nalja.

Kui Ivo oleks puu, siis oleks ta mänd: „Mine männikusse ning sind valdab rahu. Mänd on rahu. Ei ole vaja siin pikkusega mingeid paralleele tuua!“

Lõpetuseks mõisa eest pärast pildi tegemist ära jalutades hõikab Ivo mulle: „Kirjuta siis nii, et minu pea kohale halo ja aupaistet ei teki – olen tavaline inimene, kes võitleb siin igapäevaselt tulevikku muutvate noortega!“. Just nii ongi – teeb ja jõuab, algatab ja viib ellu, hoiab korras ja suunab teisigi, ning tahab ikkagi lihtsalt tavaline paista.  

7 fakti Ivost

1. Luual õppis ta peamiselt mõisahoones, kus tänased täiskasvanud õppijad majutuvad.
2. Ivo oli juhuste läbi Luual tööl juba 25 aastat tagasi, kui alustas esimene lend metsamasinaõppureid.
3. Ivo muutub paremale käele saadud vana trauma tõttu alateadlikult tasapisi paremakäelisest vasakukäeliseks.
4. Ivole meeldib kiire autosõit ning kui tal oleks palju raha, käiks ringrada sõitmas.
5. Ivo plaanib sellest aastast õhtuti käivitada remondihallis huviringi, kus noormehed saavad tööriistad selgeks õppida ning „käed mustaks“ teha.
6. Ta on täpselt 2 meetrit pikk. Pikkus tuleb geenidest, sest nii tema ema kui isa pool on suured inimesed.
7. Ivo arvab, et kõik õpetajad peavad olema autoriteetsed, praktiliste kogemuste ja heade teadmistega, veidi edevad, näitlejameisterlikud ja head inimeste tundjad.